PE (polüetüleen) korrosioonivastane-teip koosneb tavaliselt kolmest kihist: polüetüleenist aluskiht, liimikiht ja kleepumisvastane kiht. Aluspind on valmistatud suure-tihedusega polüetüleenist või keskmise-tihedusega polüetüleenist.
Polüetüleeni molekulaarstruktuur on -(CH2-CH2)n-, millel on kõrge keemiline inertsus. Selle molekulaarahel ei sisalda polaarseid rühmi ja selle süsinik-vesiniksideme energia on kuni 414 kJ/mol.
Selle keemiline korrosioonikindlus põhineb peamiselt sellistel mehhanismidel nagu füüsiline barjääriefekt, keemiline inertsus, kristallisatsioonikaitse ja liidese takistus.
Erinevates keemilistes keskkondades on pärast 30-päevast 10% väävelhappe lahusesse sukeldamist tõmbetugevuse säilivusmäär suurem kui 95%; pärast 60-päevast sukeldamist 20% vesinikkloriidhappe keskkonnas on massi muutumise kiirus alla 0,5%; pärast 90-päevast sukeldamist 10% naatriumhüdroksiidi lahusesse ei muutu välimus ja mehaaniliste omaduste säilivusmäär on suurem kui 98%; pärast 1-aastast 3,5% naatriumkloriidi lahusesse sukeldamist ei ole töös olulisi muutusi; sellel on suurepärane toime alkoholide ja ketoonide vastu, kuid see on tundlik aromaatsete süsivesinike ja klooritud süsivesinike suhtes, mis võivad põhjustada turset.
Võrreldes teiste -korrosioonivastaste materjalidega (nagu epoksü kivisöetõrva kate, polüpropüleenlint, PVC teip ja FBE kate), on polüetüleenlindil erinev jõudlus pinnase mikroobse korrosiooni, madalal{1}}temperatuuri, pingepragunemiskindluse, keemilise keskkonna vastupidavuse ja mehaaniliste kahjustuste vastupanuvõime osas.
